Pole ammu kirjutanud sest pole midagi kirjutada olnud. Sporti on üldse vähe olnud peale rattahooaja lõppu. Kõigepealt oli sügisel pikk puhkus ja kuna lumi ka maha ei tulnud õigeks ajaks, siis pole ka väga suusatada saanud. Koos Vuokatti nädalaga tuleb ca 220-240 km kokku sellel aastal. Võrreldes eelmise aastaga on seda ikka 2,5 korda vähem. Selle pealt kiiresti ei suusata, aga Tartu Maratoni läbi ikka kannatab sõita.
Selle aasta maraton oli mulle kümnes ja tegelikult erilisem kui eelmised. Ja erinev oli ta täpselt kahel põhjusel:
1. see oli esimene maraton, mille ma otsustasin läbida ilma suuski libisema määrimata.
2. see oli esimene maraton, mille ma läbisin ilma süsivesikuteta.
Suuskade määrimine ja söömine enne võistlust ning võistluse ajal olid varasematel aastatel olnud põhilised jututeemad ja murekohad- kas ikka määre sai õige ja kas energiat ikka jagub. Sellel aastal õnneks neid muresid ei olnud. Kui suuski libisema ei määri, siis ei saa ka määrdega mööda panna. Läksin lihtsama vastupanu teed ja sikeldasin värskelt kivilihvist tulnud suuskadel kivilihvi mustri alt ära, harjasin põhja ilusasti läikima ning läksin neljapäeva õhtul metsa proovima. Kuna suusk libises, siis oli see mure kaelast ära. Õnneks püsis temperatuur võistluspäeval mõnusalt miinuspoolel ja seega ei tekitanud ka pidama määrimine erilisi probleeme. Eelmine aasta viisin rumala peaga Suusavendadele 45 Eurot selle eest, et nad need libisema ja pidama paneksid ja seda tervelt Harimäeni.
Tagantjärele võin öelda, et omas sektoris oli mul täiesti konkurentsivõimeline suusk- kindlasti olid mõned, kellel olid libedamad suusad, aga nägin ka neid kellel olid kindlasti kehvemad suusad. Pidamine oli 4+ ja kestis ilusasti lõpuni. Kurta ei olnud millegi üle.
Kuna ma pole viimastel kuudel süsivesikuid olulisel määral tarbinud ja keha on harjunud pekiga toimetama, siis langes ära ka laadimise ja rajal söömise probleem. Siiani olen olnud korralik suhkrusõltlane ja igal võistlusel tarbinud lugematul hulgal geele ja muud jama. Muidu on haamer olnud kiire tulema. Sel aastal sõin hommikuks kolm praemuna, peekonit, avokaado ja viilu leiba rohke võiga. Rajal tarbisin pakutud jooke- vett, teed, puljongit ja spordijooki. Sellest piisas, et end hästi tunda. Võimalik, et mõnel kõige intensiivsemal lõigul ei tulnud energiat piisavalt kiiresti peale, aga päris kindlasti ei olnud mul ühtegi kohta kus oleks raskeks läinud ja oleks tekkinud tunne, et energia hakkab lõppema. Õnneks on mul rasva kaasas vähemalt kümne maratoni jagu ja seega ei saagi olla ohtu, et see otsa saaks:) Kuigi väike hirm ikka oli...
Selgeks sai, et sellise mõnusa tempoga kannatab rasvu põletades suusatada küll. Seda, et kiiresti ka saab ma veel oma nahal tunda ei saanud, kuna selleks oli suusakilomeetreid liiga vähe. Aga vähemalt Björn Ferry suusatab rasvade toel piisavalt kiiresti, et olümpiavõitjaks tulla.
Vaatamata sellele, et suuski libisema ei määrinud ja vaatamata kõikide "toitumisteadlaste" soovituste eiramisele maratonil toitumiseks, sõitsin välja oma läbi aegade parima aja Tartu Maratonil.
Koht: 373
Aeg: 3.35
Sellega tõestasin endale, et vabalt saab rahuldaval tasemel suusatada ka ilma määrde- ja geelitootjaid toetamata.
